This post is going to be in Estonian. It's about my dad and why I love him so freaking much. Why am I writing about him? Well, it's Father's Day today in Estonia and since I can't hug him personally, since I'm a hundred kilometres away, I thought writing this could be my way of expressing my love. Here we go (I dislike writing in Estonian so much...).
Minu isa, Ummi, on maailma lahedaim isa üldse. Ma tean, et iga laps arvab nii, me oleme geneetiliselt kodeeritud oma vanemaid armastama, kuid ta on tõesti parim. Ta on alati olemas, kui mul teda tarvis on. Ta on alati mind toetanud. Ja ta on andnud ja jaganud minuga nii palju olulist siin ilmas.
Esiteks, mu kallis isa on massiivselt kujundanud minu arengut. Ja ütleks et 90% on ainult positiivne. Ta on alati olnud suur mõjutus mu arengus. Võtame näiteks mu muusikamaitse. Tänu temale tean ma, et Elvis Presley on kuningas ja The Queen on üks maailma parimaid bände. Ma mäletan, kuidas me kuulasime koos koju jõudes tema autos Metallica St.Anger albumit, kui see välja tuli. Kuidas me kahekesi kritiseerisime nende arengut ning kuidas me mõlemad leidsime, et S&M oli parem album. Mind ajab naerma see, kuidas me oleme mõlemad häiritud igasugustest Queeni coveritest, sest siin ilmas pole artisti, kes suudaks Freddie Mercury laule laulda nii, et see poleks meile solvav kogemus. Parim asi siin ilmas on võimalus jagada oma lemmikuid kellegagi, kes sind mõistab ja kes on sinuga nõus, kui miski ei ole päris õigesti tehtud.
Lisaks muusikale on ta õpetanud mind nautima kuldseid klassikuid nagu "Surmarelv". Olgugi et ma olin kindlalt liiga noor, vaatasime me alati kõiki "Surmarelvasid" kui nad televisioonikastis jooksid. Ma ei oska sõnadesse panna, kui tänulik ma talle olen, et ta ei ole mind kunagi beebitanud ning mingit Disney jama sundinud vaatama. Temaga koos selliseid action filme vaadates, nüüd tagantjärele mõeldes, õppisin ma päris palju. Mis siis sellest, et Steven Seakaela filmid on tema ühed lemmikud ja ma ei saa teda selle koha peal norimata jätta. Meil on siiani filme, mida koos armastame vaadata. "Sõrmuste isanda" triloogia on meie jaoks püha, sest paremat fantaasia epicut polegi olemas. "Troonide mäng" on meie mõlema lemmik, ma soovin, et saaksime seda iga nädal koos vaadata, kuid vahemaa on veidi liiga suur. Ma armastan seda, et kui me koos kinos "Kiired ja vihased 7" vaatamas olime, olid meil mõlemal lõpus silmad märjad.
Mu isa on alati tahtnud olla esimene, kes laseb mul rumalusi proovida. Temaga sain ma alkoholi ära proovitud. Ta lasi mul pühapäeviti oma õlleklaasist vahtu limpsida, mis siis sellest, et ma üritasin alati veidi jooki kah varastada. Ta tahtis olla ka esimene, kes lasi mul suitsu ära proovida, kuid selle koha peal jõudsid naabritüdrukud ette. Ta pole kunagi keelanud mul midagi proovida, pigem tehku ma seda tema silma all, kui kusagil salaja. Sest nii on turvaline ja minu isa on hoidnud mind alati, mu elu on tänu temale olnud väga turvaline. Ma võin talle alati helistada ja muresid kurta. Ta on nõus kas või Pärnust Tartusse sõitma, kui ma talle nuttes helistan, et autol aku tühi on. Teda ei tee sugugi pahaseks see vahemaa, pigem see, et ta on tööl ja ei saa kohe tulema hakata. On meeletult lohutav elada siin ilmas teadmisega, et sul on keegi, kes tuleb alati, kui tarvis on. Keegi, kes aitab. Keegi, kes hoolib.
Ma ei saa jätta märkimata seda, kuidas ta on mind kasvatanud ilma vitsata ja suure riidlemiseta. Ma olin väiksena ilmselt paras tüli, olen alati tahtnud teha temaga koos midagi. Kui isa ladus puid, siis tahtsin mina ka. Kui isa polnud kodus, siis minu lemmik paik oli tema töökuur, kus sain naelu kõveraks taguda, ilma et keegi riielnud oleks pärast. Kui ehitasime naabritüdrukutega koos onni, ei keelanud ta meil laudu kuurist minema vedada, et meie majake oleks korralik. Mulle meeldib see, et ma õppisin väiksena traktorit juhtima, kuna tema pidi heinapakke kärule loopima. Eriti põnev oli hiljem külavaheteel ise masinat kiiremini juhtida, ise seisis ta selja taga ning vahetas käike. Ma olen ülimalt tänulik, et ta andis mulle mu esimese auto, paar päeva pärast lubade ära tegemist. Ta ei kahelnud hetkekski, et ma ei saa sellise vastutusega hakkama.
Ta õpetas mind pokkerit ja Blackjacki mängima kui olin üsna tilluke. Ta ei lasknud meil õega kunagi lihtsalt võita, see pole temal kombeks ning eks ma olen selle võidujanu temalt ka pärinud. Ta võttis aega, et minuga mini-poksimist teha ning näitas mulle mõne nipi, kuidas teha haiget pahadele poistele. Võin uhkusega öelda, et tema tõttu ei löö ma lahtise käega. Kõige rohkem armastan ma meie oma "high five'i". Kui olin noorem, oli meil kombeks lüüa plaksu nii kõvasti, et meie mõlema käed surisesid hiljem. Nüüdseks on sellest arenenud meie oma plaks. On päris lahe teada, et võin kellegagi veeta kümneid minuteid Stalini ja Hitleri kuritegude teemal arutledes. Ajalugu on meile mõlemale põnev teema, miski mis ühendab.
Minus on nii palju teda. Tema huumorimeel, tema hell süda, tema suurepärane maitse muusikas ja filmides. Minu isa on maailma parim. Ma tahaks näha kedagi, kes suudaks mu meelt selle koha peal muuta. Kui ma saaksin, siis kallistaksin teda praegu hästi kõvasti, teades, et ta hakkaks mind selle peale norima. Kuid kuna vahemaa meie vahel on mis ta on, pean piirduma selle armastava tütre kirjaga oma isa kohta.
Kallis issi, kui sa satud seda lugema, siis tea, et armastan sind ning soovin sulle veelkord ilusat isadepäeva!
And that's all I am going to write about that.
English next time, I promise.
Rex.
No comments:
Post a Comment